EELVAADE_v2line-osa_01_lõigatud.jpg

See ongi see

On ju nähtud taevas pilvi.

Kas mõni neist on uskumatu?

Valgus paitab minu silmi kaugel maal.

 

Valan klaasi miskit neile.

Kas see mitte ei tundu veider?

Pärast väikest lonksu tundub, et kaldub maa.

Leitud aaret iialgi ei taha jagada (ei taha jagada).

Kõik need kaared läbin ma.

Ei taha kustuda (ei taha kustuda).

Näe miskit paistab ees.

See on ju see, mis näitab mulle teed.

See toob mu taeva päikese.

Kui näeks vaid ainult enda värve.

Kas see säästaks minu närve?

Milleks on nii palju vaja piinelda.

 

Mõistus kehaga nii vaidleb. 

Meeleolu on nii ebamaine.

Keeran käised ülesse ning töötan taas.

Vastu tahtmist ma nüüd hammustan.

Vastik uni surub peale.

Julget hundirinda kasvatan,

et julgus vastaks minu eale.

Näitab valgust mu poole üks lamp,

mis põleb läbi metsade varju.

Aga kauguse poole jääb hunt,

kes läbi metsade karjub!

Kuidas saakski kõike hoomata?

Põrgu trepilt alla astun.

Verejõel nüüd lasen voolata,

pistan karikad kõik tasku.

Kaotamas on mõte, mis mind suunab läbi metsatee.

Vaarao kombel valitsen vaid sinu vaimu helget meelt.

Kõik see mees, kes viisi peab, need laulavad nüüd selgest peast!

Hundid söönud, lambad terved! (Hundid söönud, lambad terved!)

Hundid söönud, lambad terved

Kullast tehtud

On katus sõitma mul läinud
ja miskit kunsti ma teen.

Kas oled maakera näinud?

On seal keegi veel sees?

Vastupidi, tagurpidi, ärme jokuta!
Otseloomulikult tõstame nüüd veel kord...

Pead, pead ülesse. Tõmba tagasi!

Oleme kui kullast tehtud.
 

Kas olen kuidagi muutunud
või siiski mantliga mees?

Istun siin ahjuga kodudes.

Viskit ma ei joo, kui siis aint teed.

Miks tunnen end nii valesti,

kui raadios on nii halvasti.

Kas tunned mind? 

Ma laulan sul üht kaunist lauluviit ja ma laulan hästi.

Nii palju meil on südameid.

Nii palju häid ja segaseid.

On vanu häid, aga vigaseid.

Jagage laiali ainult head mõtted, mõtted, mõtted!

 

Siga lendab, kägu kukub.

Hakka hästi või tõmba uttu,

sest karmat pole olemas.

Keeran selja, astun enda poole tagasi.

Ma rahapuud ei kasvata,

ning soovipuud maha ei lõigata.

Ma piilusin ja kaotasin

ja siis mõtlesin, et lähen edasi, edasi, edasi...

Karma

Liivakell aega ei tea

Kaugel metsa sees on väikene talu.

Ühtki ust pole ees, väikene aknapragu.

Kange mees atsa näe, juuksed turris ja kuradi saba.

Kange mees atsa näe, võlur või isand, pohui kõik on sama!

On kõrbes tee, mis suunab mind.

Liivakell aega ei tea.

Kutsu kohvitama, ebaviisakas mees!

Ära vahi niisama, kuradi klaasist pilk!

Hea küll, hea küll, lähen minema.

Mul on paremat teha oma ajaga!

Veel, veel, veel on veidi aega

elada nii, et häbi ei ole.

Milleks on aknad, kui neist välja ei näe,

seda, mis ilus, ja seda, mis on kole.

Vaata silmi enda ümber,

see oled sina, kes peegeldub vastu.

Homme juba natukene hilja võib olla

hoogu võtta, tippu jõuda, liugugi lasta.

Eilne toob tänasesse vanu nalju üha,

mõned aastad veel ja ongi ainult riigipühad.

Tühja sest päikesest, kui nagunii ei näe.

Loodus tuleb teiseks, kui sul esikoht on käes.

Veel, veel, veel on veidi aega

segada vett ja süüdata tuli.

Kusagil keegi tuli mõistusele,

aga sel hetkel ta levist väljas oli.

Vaatas ringi enda ümber,

polnud just kena, kuid väga korrektne.

Homseks oleks lahendused laua pealt võtta,

hoopis tuli lühis, kadus ära elekter.

Loodus tuleb teiseks

Kust tulevad mõtted, et minna laiali?

Lehed maas ootamas sadu.

Igat moodi mõtled, miks minna laiali.

Kurjustad, ootamas sadu.

Miks ometi katkeb luu, mis ei parane.

Tunnen tuima, mõnusat valu.

Oleks vaja vaid kahte, kes on valmis pidama

mõnda poodi, mis meil tooks kasu.

Kust tulevad mõtted, et minna laiali?

Lehed maas ootamas sadu.

Laiali

Kui nii ütled

Su pilk ja habras meel. Isegi su varjust loen, 

kõik on teisiti, kuid veel...

Kaissu mulle poed.

Mida tegin valesti, et nüüd vaid vaikid?

Kas tõesti nii pean tundma, siis kui ulatad käe?

Kui lõpuks mõistad, et ma enam ei näe.

Mis mõtet sel on, kui jälle ulatad käe?

Kui ulatad käe!?

Kas niimoodi tunda, et unustad enda?

Enese sisse ma ei näe.

Kas niimoodi tunda, et unustad enda?

Seisan jälle ristund teel.

Kummal poolel mängid sa? Sulle ikka järgnen?

Risti läevad südamed. 

Tahaksin ma võidelda, kuid ei oska kaotada.

Kui tahad luban sul, mine ja näe,

et see, mis meil on, on õige ja väärt.

Viimast korda palun sul, kui mul ulatad käe.

Tule ja jää.

Kas niimoodi tunda, et unustad enda?

Enese sisse ma ei näe.

Kas nii palju olla ja nii vähe öelda

suudan vaid siis, kui ulatad käe.

Uue veski taga

Halb päev on imelik. 

Vastust ei saa kuidagi.

Korgin kinni pudeli.

Maa all on tulevik.

On see keha või on see hing?

Kastekannust kastan ma. 

Sa oled valmis lubama.

Mind oma õue peale mängima.

Ajame taga oma mõistuse rada. 

Kui suureks me saame?

Koidu tänav on rahvast täis.

Koit ju ise punapäi.

Kuulan plaate aeg on uus.

Sul on ju valmis lubadus.

Kas oled siin või oled sealpood maad 

Ajame taga oma mõistuse rada.

Kui suureks me saame?

Uue veski taga on virmalised suured.

Uue veski taga on laotatud maale.

Kuurid, mis on ehitatud kuningate juurde,

kel on vaja puid, et laotada nüüd oma juured.

Eilsest saati sõitnud. Kõik möödub nii vuhinal.

Taustaks laulan laulu, mis kõrvus nii heliseb.

Naelad valusad on seljas, sest ma tasakesi ennast...

Uh! 

Naelad valusad on seljas, sest ma tasakesi ennast…

Mine võta kinni. Sa mine vaid. Mine võta kinni. Sa mine vaid.

Küll on punetav meri. Küll on punetav taevakaar.

Unine meel ja magusam mahl mu suus.

Päike langeb taevast alla.

Kuutõbised jooksevad tänaval.

Joped-mantlid viskavad virna.

Eilsest saati tähed nii säravad.

Viljast vares tõuseb lendu, otse klaasi, tiibadega matsu.

Tuleb joostes kitsekene, astub, otse teele jälle panin mööda.

Eilsest saati

Nüüd ma võin

Kas tahad ma ütlen, mis värvi on armastus?

Silmad kinni ja mõtlen, et kodus oleks veelgi parem!

Nagu eile või homme, kui päev on ikka samamoodi.

Valu pärast ei tõuse. Ei naera ega lobise.

Laevade pommitamist mängisid mu ees.

“Pihtas põhjas!” ütlesid, kui seisin sinu vees.

Õnnemaale seilata saab ilma tuuleta. 

(Nüüd siis suureks kas-va-sin)

Nüüd ma võin, ma võin, ma palun, soovin uusi vastuseid.

Kas tahad ma ütlen, kuidas kuu liitub päikesega

või tahaksid teada, kuis tähise taeva alla

satub lennuk või linnuke, kui õhk on loodud elusa jaoks?

Hommikul meeled on kõik valvel,

vaatan kella, kuid on aega veel.

Aeg möödub jällegi nii aeglaselt.

Ootan jälle millal sind ma siin näen.

Palju keerlevaid radu seisab ees,

kuid ükski pole õige see.

Võta käest ja lihtsalt läheme.

Koos embame taeva sinist värvi,

päikse kuldset soojust.

Koos hingame öiset musta taevast,

tähtede valgust.

On tunda, et sa minu juures

oled valmis veetma aega veel.

Kui saaks vaid viise välja mõelda,

mis suunaks meid sel ühtsel teel.

Koos embame